Sadulsepa pakk

Niisugust pakku kasutati sadulsepatöökodades rangide valmistamiseks; need on osa rakmetest. Sadulsepp töötles loomanahka ning valmistas rakmeid ja sadulaid, et inimesed saaksid hobuste jõu abil kiiremini ringi liikuda. Poola maapiirkondades said mehhaniseerimine ja tehnoloogia areng hoo sisse alles 1960ndatel aastatel. Ka siis ei laienenud see kõigile talupidajatele, mistõttu olid sadulsepaoskused endiselt hinnas lausa 80ndateni. Hiljem aga tõrjus metallsuksu pärishobused troonilt ja seetõttu sai ka sadulsepatööst kaduv kunst. Tehnoloogia ja tööstuse võidukäik on suunanud kõik selle erialaga seonduva kas ratsaspordi nišši või tehnika-, kultuuri- ja etnograafiamuuseumide eksponaatide hulka.

Paljud oskusteadmised lõpetavad kultuuripärandina siis, kui neid enam praktilises elus vaja pole. See pole vaid kohalik nähtus. Uue tehnoloogia ja uute hoiakute pärast on see vältimatu. Sadulsepa oskused olid kunagi täiesti asjakohased; need on tarbetud ainult meie praeguses, muutunud maailmas. Paljudel juhtudel on oma osa sellel, kuidas me ise maailmaga uuel viisil suhestume. Näeme end senisest rohkem meid ümbritseva maailma osana ja tunnustame teiste olendite, sealhulgas loomade subjektiivsust. Me ei näe neis enam üksnes ressurssi. Sadulsepa-, ja sepatöö, korvipunumise ja muude rahvakultuuri oskuste säilimine oleneb paljudest teguritest: mood, majandus, soov midagi säilitada, toetused, nišihuvid või isoleeritus.

Juba siis, kui see pakk antropoloogiliste välitööde käigus leiti, säilitati seda mälestusesemena möödunud aegadest. Sellepärast see kollektsiooni lisatigi. Paku omanik ei tundnud selle vastu mingit erilist sümpaatiat. Üks etnograafia huvivaldkondi oli ja on igapäevane elu selle kõigis ilmingutes. Tööst ja oskusest kasutada konkreetseid abivahendeid – mõõde, mis hõlmab nii füüsilist tava kui ka praktilisi teadmisi – saab jutustada ka etnograafilise loo.

See sadulsepapakk pärineb kunagisest käsitööd ja algelist majandust tutvustavast kollektsioonist. Kui mitte arvestada paku otstarvet oma aja ja koha vaikse tunnistaja ning sadulsepa truu abilisena, on see kasutu, nagu ka teised muuseumi eksponaadid. Etnograafias on, eriti muuseumite kontekstis, midagi zombilikku.