Prügimuusika?

Disco polo massifenomen kasvas välja Poola 1989. aasta järgsete poliitiliste ja majanduslike muutuste viljakast pinnasest. Killuke ühiskonda reageeris selle kaudu arusaamatutele aruteludele kapitalistliku majanduse võimaluste üle. Samas oli see üks esimesi kapitalistliku jultumuse väljendusi. Disco polo muusikaprodutsendid olid ühed esimestest eraisikutest tegutsejatest muusikaturul ning toonane kontrolli puudumine võimaldas teha palju pahandust, näiteks tegeleda muusikapiraatlusega. Nii selle muusikatrendi üldine esteetika kui ka laulusõnad peegeldasid poolakate igatsust teistsuguse maailma järele: kiirteed, läänemaailm, eksootilised maad, erootika. Toonaste kriitikute meelest oli küll tegemist masstoodanguga, mis oli muusika ja sõnade kvaliteedi poolest väärtusetu. Disco polo kui kultuuritava oli esindatud pidusöökidel, pulmades ja tuletõrjejaoskondade pralledel ning seda peeti Poola ühiskonna madalamate klasside halva maitse väljenduseks. Kuna seda muusikastiili peeti nii väärtusetuks, jäi see hoolimata oma populaarsusest ikkagi otsekui kultuuri äärealale. See kontrast süvendas sotsiaalset lõhet veelgi.

Nagu iga teine tänapäevase kultuuri toode, toimib disco polo kahe sfääri – majandus- ja kultuurisfääri – kokkupuutes ning kui see ei õnnestu, võib ta lõpetada ajaloo prügikastis. See ei ole seotud konkreetsete kohtade, vaid sotsiaalsete olukordadega. Disco polo vaimus tekivad kooslused, kes üheks üürikeseks viivuks moodustavad tõelise kogukonna, mille põhiline ühisosa on lõbutsemine. Eri kultuurimudelite vastasseisus kaotab see üsna konservatiivse suunitlusega stiil oma sümboolse võitluse progressiivsete suundumuste vastu. Siiski on see ka peavoolus esindatud. Stiililt meenutab see Balkani turbofolki või 80ndate itaalia diskot. Nende kahega sarnaselt ei sobitu ka disco polo kõrgkultuuri repertuaari.

Disco polo kassetid jõudsid muuseumi projekti „Cult Objects“ ja disco polo’le kui nähtusele pühendatud näituse „Disco Relax“ raames. Etnograafia on hoolimata selle olulisest ajaloolisest mõõtmest, mis on veelgi rõhutatum muuseumi kontekstis, ennekõike valdkond, milles huvitutakse olevikust ja igapäevaelust. Disco polo on huvitanud akadeemilisi ringkondi, kuigi see ei ole aidanud laiemal üldsusel seda muusikastiili paremini mõista. Etnograafiamuuseumide ülesanne on jutustada lugusid maailmast, mis on ühtaegu nii tuttav kui ka tähelepanuta jäetud.

Disco polo’t seob laiema jäätmemõistega selle marginaliseeritus ja sümboolne vägivald, millega peavoolukultuur endaga konkureerivatele mudelitele reageerib. Hierarhilises süsteemis peetakse materiaalse väärtuseta kultuuri ja selle füüsilisi tähistajaid prahiks, ükskõik kui palju ka poleks inimesi, kes neid tähtsaks peavad. See jääb peavoolust välja ja kui see ka on esindatud, on tegemist pastiši või karikatuuriga, mis selles osalejaid naeruvääristab.