Pesumasina trumlist tehtud grill

On raske öelda, millal täpselt grillimine kui tava Poolasse jõudis. Hakati ju liha küpsetama juba selsamal ammusel ajal, mil süüdati esimene laagrituli. Antropoloogi jaoks hakkab isetehtud grilli puhul kohe hargnema mitu huvitavat mõttelõnga. Esimene neist kätkeb endas populaarset vaba aja veetmise viisi. Grill ja põleva grillsöe lõhn on saanud omaette sümboliks: see tähendab sõpru, õlut ja muusikat. Pole tähtis, kus seda tehakse – sobib isegi kortermaja rõdu. Järgmine haru on poolakate toitumisharjumuste kujunemine. Nüüd on vaesed grillid langenud veganite lihavastase poliitika esimeseks ohvriks. Ka Poola jäätmekäitlus on üks oluline teema. Kui trumlist poleks valmistatud grilli, oleks terve pesumasin ilmselt kuhugi metsa sokutatud.

See ese pole oma olemuselt kuidagi Poola kultuurile ainuomane ega ainult seal esinev. Nii grilli ehitamise motiiv kui ka selle otstarve on sügavalt inimlikud: nende taga on loovus, nälg ja soov süüa koos teistega. Meie erinevused ilmnevad alles kultuurilistes üksikasjades, näiteks selles, kuidas, kellega, kus ja mida me sööme. Pole ju paremat kui sinepimarinaadis laagerdunud grillitud seakael, sinna juurde üks külm õlu – juba kuulen, kuidas keegi vaidleb vastu.

Kaasaegne ja isetehtud grill kuulub igapäevaselt kasutatavate esemete hulka, mis on loodud Poola maapiirkondade kultuuri kontekstis, kus alati oli millestki puudu. Vajalike asjade nappus vallandas poolakate potentsiaali olla loov ja kohaneda. Hiljem, kui kapitalistlik ja tarbijapõhine majandus õide puhkes, leidis niisugune looming oma koha hobide ja niisama huvitavate oskuste valdkonnas. Selliseid tooteid seostati sageli nende valmistaja madalama majandusliku staatusega.

Seda objekti seob jäätmetega laiemas tähenduses taaskasutamine ja olemasolevatele esemetele uue otstarbe andmine. Kui võtame seda nappusekultuuri viljana, kaasneb sellega hulk mõttemalle, mis on võrreldavad ka sotsiaalse kontrolli äärealadel elava inimolendi prügi kategooriasse liigitamisega.