Rehvidest lillepott

Esteetiline tervik moodustub tajutava ruumi, tajuja enda ja rehvi kokkupuutepunktis. Oma arvamuse väljendamine on taju ja maitse küsimus. Esimene on teooria teema, teisega tegeleme iga päev – alati on midagi, mis meile kas meeldib või ei meeldi. Rehvidest valmistatud lillepotti kellegi aias võib võtta kui muust kontekstist sõltumatut katset lahendada tülika tehnikaprügi probleemi. Kui aga kohtame seda muuseumis, tõstatab see küsimusi kollektsioonide loomise või soovimatu kultuuripärandi teemal. Kuigi rehve saab võtta ringlusse, on neid lihtsam visata maanteekraavi, kus need pakuvad seltsi teistele meie tsivilisatsiooni viljadele: külmikutele, plastpudelitele ja kilekottidele. See ilmestab meie sisseharjunud objektistavat ja saamahimulist lähenemist loodusele ning meie intellektuaalset laiskust, mis ei lase meil ümbritseva ruumiga tõeliselt suhestuda. Lillepotti silmitsedes võiksime mõelda ka selle üle, mis on väärt alles hoidmist ja kuidas me sellest räägime.

Rehve, millest on tehtud tarasid või peenrapiirdeid, koeraasemeid, kiikesid või isegi sandaale, võib leida igas maailmanurgas. Võimalused nende taaskasutamiseks on lõputud ja loovusel pole piire. Nende kummirõngastega saab ruumi piiritleda ja taltsutada, mis omakorda tekitab hulga küsimusi. Mis on privaatne, mis ühine? Mis on kahjustatud, mis mitte? Ese või mitte-ese? Mis ei vääri tähelepanu, aga mis torkab kohe silma? Samuti sobib siia valgustusajastu põhitees inimesest kui kellestki, kes seisab loodusest väljaspool.

Poola etnograafiamuuseumid alles otsivad oma identiteeti. Nad on selle kaotanud maapiirkondade ja rahvakultuuri kõhetumise tõttu. Väikeses külas kirikulaadalt ostetud rehvidest valmistatud lillepotti on võimalik tõlgendada mitmel viisil: näiteks keskkonnateadlikkuse ja keskkonnateadliku mõtlemise väljendusena, mis polnud just tavaline, või siis osana suuremast arutelust selle üle, mis kultuuripärand õieti on.

Seda objekti seob jäätmetega laiemas tähenduses korduskasutamine ja väärindamine – juba olemasolevatele esemetele uue otstarbe andmine. Ruumi taltsutava ja esteetilise elemendina paneb see meid mõtlema sellele, kuidas me maailma kogeme, ning arutlema väärtuste üle, mille põhjal oma kogemusi mõttes korrastame. Kas prügil võib olla mittemajanduslik väärtus?