Kunstnik/autor Teadmata
Tootmine/loomine (Aeg)
20. sajand
Muuseumikogusse vastuvõtmine
Pärast 1950. aastat
Päritolukoht
Ozzano Taro, Collecchio, Parma, Emilia Romagna, Itaalia
Praegune asukoht
Ettore Guatelli muuseumi sihtasutus, Ozzanno Taro, Itaalia
Materjal/tehnika
Korduvalt plekiga parandatud puukühvel
Mõõtmed
Cm: 37x16x6
Tulmekood 0062
Märksõnad Projekteerimine Taaskasutamine Isevalmistatud/DIY
Autoriõigus @Fondazione Museo Ettore Guatelli
Staatus Eksponeeritud
Pildi autor Mauro Davoli
Allaandmine on lihtne. Parandamine on kangekaelsetele.
Mida ese endast kujutab, kes on sellega seotud inimesed?
Jahukühvlit on lapitud mitme plekitükiga, mida hoiab koos traat. Parandamine on olnud lihtne ja juhuslik, mis näitab selgelt, et eseme kasulikku eluiga on soovitud pikendada nii palju kui vähegi võimalik. Ettore Guatelli muuseumi sisenedes ei näe me mitte ainult kollektsionääri maailma, vaid saame teada ka tõsisest soovist säilitada tarbeasju, mis muidu vajuksid unustuse hõlma. Esemetel on ühest küljest puhtalt sümboolne väärtus ja nad aitavad mäletada inimesi, kes neid kunagi kasutasid, teisest küljest on nad tunnistajaks rangele praktilise kasulikkuse põhimõttele taluelus.
Milliste kohtadega on ese seotud, mil määral on see seotud Euroopaga / teiste riikidega?
1994. aastal avaldas Ettore Guatelli teadusajakirja Ossimori viiendas numbris essee pealkirjaga „Prügi muuseumis“. Selles käsitles ta aktuaalset küsimust, millest on nüüd juba saamas hädaolukord, ning rõhutas vajadust mõtiskleda prügi ja äravisatud asjade olemuse üle ning veelgi enam selle üle, kuidas neid taaskasutada ja ringlusse võtta. Tema arvates seisneb prügis ja eriti prügi kõrvaldamises võti, kuidas saavutada tõeline demokraatia.
Miks ja kuidas jõudis ese muuseumikogusse?
1950. aastatel hakkas Ettore Guatelli üha sagedamini külastama Apenniinides asuvaid vanakraamikogujate ladusid ning pani samm-sammult aluse oma tulevasele muuseumile. Alates 1970. aastate keskpaigast suurenes tema kogu märkimisväärselt, põimudes 1970. ja 1980. aastatel populaarsust kogunud liikumisega, mille eesmärk oli taaselustada ja edendada rahvakultuuri. Selle tulemusena kasvas tema ettevõtmisest välja ainulaadne Itaalia 20. sajandi demograafia, etnoloogia ja antropoloogia muuseum.
Kuidas on ese seotud jäätmetega?
Muuseumis välja pandud esemed annavad tunnistust improviseeritud spontaansest disainist. Esemete ainulaadsus seisneb nende loojate ettenägelikkuses, kes keeldusid neid ära viskamast, sest nad olid vanad ja juba lõpuni teeninud. Spontaanne disain näitab inimese loovust esemetele uue funktsiooni leidmisel, nende kohandamisel ja parandamisel ning osutab maainimeste esemete ümbertegemise filosoofiale, mille aluseks on taaskasutusmajandus. Midagi ei visatud ära, sest kõike oli võimalik uuesti kasutada, lõpmatuseni parandada, teisiti kokku panna ja teisel otstarbel tarvitada.
