Lenin silmitsi Leniniga

Need kaks büsti annavad tunnistust Vladimir Iljitš Lenini isikukultusest, mis sai alguse NSVList ja levis pärast sotsialistlike režiimide kehtestamist üle kogu idabloki. Nad on näide sellest, kuidas muuseumide suhtumine oma eksponaatidesse aja jooksul muutub. Büstid on pärit Lenini-Stalini muuseumist, mis asutati 1951.–1955. aastal Bukarestis (Moskva Lenini keskmuuseumi filiaalina) ja tegutses mitmes vormis kuni 1990. aastani. Tõenäoliselt toodi büstid 1950. aastatel NSVList, kuigi pärast 1945. aastat toodeti selliseid skulptuure ka kohalikul tasandil. Praegu on teoksil Nõukogude Liidust inspireeritud muuseumi ajaloo uurimine.

Need kaks büsti kajastavad Rumeenia suhteid idabloki, sealhulgas NSVLiga, millest sai pärast 1945. aastat Kesk- ja Ida-Euroopas peamine võimukeskus. Moskva Lenini keskmuuseumil olid filiaalid ka mitmes teises idabloki riigis ning kõikjal kordasid need sama mudelit. Idablokis 1989. aastal toimunud kommunismivastaste revolutsioonidega kaasnes seniste juhtide jumalikkuse kaotus ja nende kujude hävitamine. Mõnel pool on selliseid skulptuure ka kokku kogutud ja uude konteksti paigutatud, näiteks Leedus Grūtase pargis ja Budapestis Memento pargis. Nii on juhtunud ka nende kahe büstiga.

Vastloodud Rumeenia talumuuseum päris 1990. aastal nii muuseumihoone kui ka suure osa seal seni paiknenud parteimuuseumi kogudest, mille ta kas ära andis või minema viskas. Hiljem avastati muuseumi keldrist veel üks laoruum, kuhu 1960. aastate teisel poolel olid paigutatud endise Nõukogude muuseumi eksponaadid. Kõige tõenäolisemalt pärinevadki need kaks büsti sellest kogust ja peideti lattu, kui Rumeenia Nõukogude Liidust distantseerus ning kultuuri ja ideoloogia valdkonnas rahvusliku suuna võttis. Nii asendati Nõukogude kommunistlike liidrite kujud kohalikega ja vormus uus rahvusmütoloogia, milles riik ja Rumeenia Kommunistlik Partei olid tihedalt ühte põimunud.

Neil büstidel on jäätmetega mitmekordne seos. Kõigepealt koristati büstid näituselt, kui Bukaresti režiim võttis natsionalistliku suuna. Pärast 1990. aastat asuti kõiki talumuuseumi valdusse jõudnud eksponaate kunstilis-esteetiliselt ümber hindama. Selle tulemusel said büstid kahekordse degradeerimise osaliseks – esiteks kui koopiad ja teiseks kui sotsialistliku realismi laadis teosed. Punane büst sai oma praeguse välimuse näituse „Ciuma“ (Katk) tarbeks. Sellega eemaldati see masstootmise maailmast ja muudeti kitšiks, mis omakorda seostub emotsioonide manipuleerimisega. Seejärel langesid mõlemad büstid unustusse.