Saksa sõdurikiivrist voodisoojendusnõu

Ettore Guatelli muuseumi eksponaadid on olnud inimeste igapäevaelu kaaslasteks, aga nad annavad tunnistust ka loovusest, oskustest ja leidlikkusest praktiliste probleemide lahendamisel, sest vanadest asjadest on loodud uusi, hoopis teise funktsiooniga esemeid. Siinsel juhul otsustas teise maailmasõja lõpus Saksa sõjaväekiivri leidnud inimene keevitada sellele külge puidust käepideme, et seda oleks lihtsam tõsta. Niimoodi söepanniks ümbertehtuna sai selle täita hõõguvate sütega ja panna koos raamiga tekkide alla, et hoida voodit öösel, eriti talviti, soojana.

Ettore Guatelli päästis unustusest nii selle kiivri kui ka palju teisi teise maailmasõja ajast pärit esemeid. Esemed, mis on muudetud paljudeks praktilisteks igapäevasteks asjadeks, on nüüd välja pandud muuseumi nn köögigaleriis. Need annavad ülevaate Euroopa sõjajärgsest maaühiskonnast, mis sõltus suuresti loovusest ja käelisest osavusest ning kus vajalike asjade puudus oli ülimalt loova leiutamisprotsessi liikumapanev jõud. Siinsel juhul viib kiiver mõtted ka emotsionaalsele aspektile – millised võisid olla okupeeritud alade elanike tunded okupantide suhtes ja nende soov pärast vabastamist uut elu alustada.

1950. aastatel hakkas Ettore Guatelli üha sagedamini külastama Apenniinides asuvaid vanakraamikogujate ladusid ning pani samm-sammult aluse oma tulevasele muuseumile. Alates 1970. aastate keskpaigast suurenes tema esemete kogu märkimisväärselt, põimudes Itaalias 1970. ja 1980. aastatel populaarsust kogunud liikumisega, mille eesmärk oli taaselustada ja edendada rahvakultuuri. Selle tulemusena kasvas tema ettevõtmisest välja ainulaadne Itaalia 20. sajandi demograafia, etnoloogia ja antropoloogia muuseum.

Spontaanselt valmistatud esemed on hea meeldetuletus esemete ümbertegemise filosoofiast, kuigi toona ei olnud see nii süstemaatiline nagu tänapäevased ringlussevõtu meetodid. Vajadus ära kasutada seda, mis parajasti käepärast oli, oli inspireeriv. Esemeid sai omavahel erinevalt kombineerida ja neile uue kasutusviisi anda, selle asemel et need lihtsalt ära visata. Seega kui miski läks katki või kulus läbi, ei tähendanud see veel, et elu jääb seisma.