Kunstnik/autor Teadmata
Tootmine/loomine (Aeg)
20. sajand (pärast teist maailmasõda)
Muuseumikogusse vastuvõtmine
Pärast 1950. aastat
Päritolukoht
Ozzano Taro, Collecchio, Parma, Emilia Romagna, Itaalia
Praegune asukoht
Ettore Guatelli muuseumi sihtasutus, Ozzanno Taro, Itaalia
Materjal/tehnika
Raud, puit
Mõõtmed
(Cm): 22x45x22
Tulmekood 107
Märksõnad Nappus Isevalmistatud/DIY Sõda
Autoriõigus @Fondazione Museo Ettore Guatelli
Staatus Eksponeeritud
Pildi autor Mauro Davoli
Kui su tee ristub kiivritega... Pikka aega peeti metalli väärtuslikuks materjaliks, mida ei tohtinud raisku lasta.
Mida ese endast kujutab, kes on sellega seotud inimesed?
Ettore Guatelli muuseumi eksponaadid on olnud inimeste igapäevaelu kaaslasteks, aga nad annavad tunnistust ka loovusest, oskustest ja leidlikkusest praktiliste probleemide lahendamisel, sest vanadest asjadest on loodud uusi, hoopis teise funktsiooniga esemeid. Siinsel juhul otsustas teise maailmasõja lõpus Saksa sõjaväekiivri leidnud inimene keevitada sellele külge puidust käepideme, et seda oleks lihtsam tõsta. Niimoodi söepanniks ümbertehtuna sai selle täita hõõguvate sütega ja panna koos raamiga tekkide alla, et hoida voodit öösel, eriti talviti, soojana.
Milliste kohtadega on ese seotud, mil määral on see seotud Euroopaga / teiste riikidega?
Ettore Guatelli päästis unustusest nii selle kiivri kui ka palju teisi teise maailmasõja ajast pärit esemeid. Esemed, mis on muudetud paljudeks praktilisteks igapäevasteks asjadeks, on nüüd välja pandud muuseumi nn köögigaleriis. Need annavad ülevaate Euroopa sõjajärgsest maaühiskonnast, mis sõltus suuresti loovusest ja käelisest osavusest ning kus vajalike asjade puudus oli ülimalt loova leiutamisprotsessi liikumapanev jõud. Siinsel juhul viib kiiver mõtted ka emotsionaalsele aspektile – millised võisid olla okupeeritud alade elanike tunded okupantide suhtes ja nende soov pärast vabastamist uut elu alustada.
Miks ja kuidas jõudis ese muuseumikogusse?
1950. aastatel hakkas Ettore Guatelli üha sagedamini külastama Apenniinides asuvaid vanakraamikogujate ladusid ning pani samm-sammult aluse oma tulevasele muuseumile. Alates 1970. aastate keskpaigast suurenes tema esemete kogu märkimisväärselt, põimudes Itaalias 1970. ja 1980. aastatel populaarsust kogunud liikumisega, mille eesmärk oli taaselustada ja edendada rahvakultuuri. Selle tulemusena kasvas tema ettevõtmisest välja ainulaadne Itaalia 20. sajandi demograafia, etnoloogia ja antropoloogia muuseum.
Kuidas on ese seotud jäätmetega?
Spontaanselt valmistatud esemed on hea meeldetuletus esemete ümbertegemise filosoofiast, kuigi toona ei olnud see nii süstemaatiline nagu tänapäevased ringlussevõtu meetodid. Vajadus ära kasutada seda, mis parajasti käepärast oli, oli inspireeriv. Esemeid sai omavahel erinevalt kombineerida ja neile uue kasutusviisi anda, selle asemel et need lihtsalt ära visata. Seega kui miski läks katki või kulus läbi, ei tähendanud see veel, et elu jääb seisma.
