Esemete pikaajaline kasutamine – nende äraviskamise asemel parandamine ja pika elutsükli väärtustamine – jätkus kuni teise maailmasõjani. Kuna kõigest oli puudus, hoiti oma asju väga ja pingutati selle nimel, et need peaksid võimalikult kaua vastu. Kui miski oma algse eesmärgi jaoks enam ei kõlvanud, võeti see kasutusele mõnel teisel viisil. Kui toonastest esemetest inspiratsiooni ammutame, võiksime mõelda ka sellele, milline asjade üleküllus meid praegu ümbritseb.