Moule’i kuivklosett

Kuivkloseti leiutas ja patenteeris Ühendkuningriigis 1860. aastal anglikaani preester reverend Henry Moule. Pärast seda töötati välja mitu uut mudelit. See süsteem võeti kasutusele haiglates, kasarmutes ja haridusasutustes. Kuivklosett on 19. sajandi versioon sellest, mida tänapäeval nimetataks kuivkäimlaks või kompostkäimlaks. Istme taga puitkatte all asuv metallkonteiner sisaldab mulda või tuhka. Kui asi on ära aetud, tõmmatakse nn hoovaga muld peale, mis kukub istme all olevas ämbris asuvatele väljaheidetele. Ämber ei ole selle kuivkloseti algupärane osa.

Tööstusrevolutsioonile järgnenud märkimisväärse rahvaarvu kasvu ja linnade laienemise tõttu suurenes loomulikult ka inimväljaheidete hulk, mis hügieenilistel põhjustel muutuma probleemiks. Inglismaal leiutatud ja mitmetes Euroopa linnades kasutusele võetud vesiklosett, mis on seotud jooksva vee arenguga, isegi süvendas neid probleeme. Vee pealelaskmisega kallati tõepoolest olemasolevatesse lampkastidesse palju vett, mis voolas nendest üle tänavatele ja jõgedesse ning tekitas tohutult palju segadust. Samuti oli vesi peamine haiguse edasikandja koolerapuhangute puhul, mis räsisid Euroopat kogu 19. sajandi vältel. Lahenduseks oli tänapäevaste kanalisatsioonisüsteemide rajamine. Kuni päris hiljutise ajani tähendas see tout-à-l’égout (kõik kanalisatsiooni) süsteem, et väljaheited jõudsid lõpuks jõgedesse.

Ese hangiti spetsiaalselt näituse „Minema visatud“ jaoks ja see on lisatud Euroopa Ajaloo Maja püsikollektsiooni.

Oma kodumaakonnas Dorsetis tekkinud koolerapuhangute pärast mures Moule’il tekkis huvi sanitaarteaduse vastu. Ta leiutas kuivkloseti, pidades seda otstarbekaks alternatiiviks üha populaarsemaks muutuvale vesiklosetile. Tema sõnul tähendas vee mullaga asendamine, et inimene saab korraga säästa vett, mis on väärtuslik ressurss, vältida jõgede reostumist ja koguda kokku väga väärtuslikke toitaineid, mida saab põllumajanduses väetisena kasutada. Reverend reklaamis oma leiutist piibliteemaliste viidetega. Nagu ta ise ütles, siis „Jumala kaitse all pole mingit raiskamist“. Sellised mõtted on iseloomulikud 19. sajandi katsetele kasutada kõiki jäätmeid potentsiaalsete ressurssidena.