Rekonstrueeritud viiul

Płocki viiul, mis asub praegu Riiklikus Etnograafiamuuseumis, kujutab endast ajaloolist rekonstruktsiooni 16. sajandist pärinevast muusikariistast, mis on taasloodud 1985. aasta arheoloogilise leiu põhjal. Lisaks pillile endale on taaslavastatud ka selle kordofoni põlvel mängimise tehnika. Seda pilli nimetatakse põlvekordofoniks, kuna mängimisel asetatakse see vertikaalselt põlvele. Oluline roll oli professor Maria Pomianowskal, kes kohandas viiuli jaoks pillikeelte küüntega tõmbamise tehnikat, mida kasutatakse mitmel pool maailmas (Kreekas, Türgis, Indias). See muusikariist ilmestab ka asjaolu, et rahvamuusikat ja pille, millega seda mängitakse, pureb halastamatu ajahammas, mis vahel hävitabki nad täiesti. Rekonstrueeritud pilli olemuses on aga miski, millega füüsikud ei suuda leppida – ajas rändamise võimalus. Rekonstrueerimine moonutab igat ajamõõdet: minevikku, olevikku ja tulevikku. Minevikus ei saa me päris kindlad olla. See toob pildile niisuguse segu uuest ja vanast, mis lööb olevikugi tasakaalust välja. Kuna aegruumi järjepidevust niimoodi lõhutakse, ei paista see enam hõlmavat ka tulevikku. Płocki viiul jutustab loo traditsioonilisest muusikast, mis võib olenevalt vaatepunktist olla konservatiivse loomuga (muusika lugemise ja mõtestamise praeguste suundumuste ontlik järgimine) või pigem progressiivne (muutustega leppiv, avatud, kõike lubav).

Płocki viiul kui avastus on kohaliku iseloomuga. Kui võtta arvesse ka sarnaste tehniliste omadustega pille, on põlvel mängitavate kordofonide uurimisel juba palju laiem, üleriigiline kontekst. Konstruktsiooni poolest sarnaneb see viiul suka’le, mis on laia sõrmlauaga (pilli osa, mille kohal keeli sõrmitsetakse) instrument. Balkanimaades leidub teisigi mängimisviisi poolest sarnaseid pille: gadulka, lijerica, Türgi kemençe ja India sarangi.

Esimesi rahvapärimust uurivaid teadlasi ja folkloriste kannustas huvi rahvamuusika ja vanade kommete vastu. Poolas iseloomustasid seda huvi romantilised ja rahvusriigi loomise ning kohaliku tasandiga seotud ideed. Pillid, millega poolakad toona oma laule saatsid, on nüüd esindatud paljudes muuseumikollektsioonides. Selles vaimus koostati ka Riikliku Etnograafiamuuseumi pillikogu. Kollektsiooni ainus lahendamatu probleem seisneb selles, et kui muusikariistad seisavad kasutamata, kaotavad nad mängitavuse ja väärtuse.

Vana keelpill leiti unarusse jäetud kaevust, kuhu oli hakatud prügi viskama. See näitab, et pillide elukaar sarnaneb tööriistade omaga. Kui need ei täida enam oma eesmärki või kui need asendatakse uuematega, lõpetavad need prügimäel. Ka eespool mainitud olukord, kus kollektsiooni kuuluv ese seisab kasutamata, on ühtviisi kurb nii töö- kui ka muusikariista puhul. Prügis sobrades saab üha enam huvitavat teavet meie elu kohta. Varsti muutub meie vajaduste, käitumise ja suhete iga aspekt asjade interneti ja kõikvõimalike andmete kogumise abil mõõdetavaks, ning prügist saadav teave saab olema kõige huvitavam.