Kunstnik/autor Teadmata
Tootmine/loomine (Aeg)
U 1960.–1970. aastad
Muuseumikogusse vastuvõtmine
U 1990–2000
Päritolukoht
Teadmata, tõenäoliselt Transilvaania
Praegune asukoht
Rumeenia taluniku üleriigiline muuseum, Bukarest, Rumeenia
Materjal/tehnika
Klaasipuhumine
Mõõtmed
30.5 x 10 x 6 cm (P x L x K)
Tulmekood C.Ob-0048
Märksõnad Sise Kunst Mälu
Autoriõigus Rumeenia Rahvuslik Talumuuseum
Staatus Hoidlas
Pildi autor Vladimir Bulza / autoriõigus NMPR
Colourful kommunistlikus Rumeeniasikakas.
Mida ese endast kujutab, kes on sellega seotud inimesed?
See kalake valmistati tõenäoliselt mõnes Rumeenia klaasivabrikus, millest paljud asusid Transilvaanias. Tuntuimad neist olid Pădurea Neagră ja Tomești klaasivabrik. Kuigi klaasipuhumine on suurt meisterlikkust nõudev kutseala, signeerisid nende vabrikute töötajad oma töid harva. Kommunistliku režiimi ajal kuulus turustamise ainuõigus näota riigiettevõttele, kellele omistati ka klaasipuhujate töö autorlus.
Milliste kohtadega on ese seotud, mil määral on see seotud Euroopaga / teiste riikidega?
Kuigi selle eseme täpne päritolu pole selge, teame, et klaasesemeid toodeti Transilvaanias juba alates 7. sajandist. Esimesed klaasimeistrid asustati sinna Itaaliast Muranost; aja jooksul lisandus neile saksa ja slovaki käsitöölisi. Hiljem avati Transilvaanias Pădurea Neagră ja Tomești klaasitehased. Kommunismiaja keskpaiku leidus selliseid klaaskalu enamikus Rumeenia kodudes. Pilt kineskoopteleri kasti kaunistavast pitslinikust sellele asetatud klaaskalakesega on leidnud kindla koha rahva ühismälus. Mõne allika andmeil eksporditi 90–95% Rumeenias toodetud klaasesemetest USAsse.
Miks ja kuidas jõudis ese muuseumikogusse?
Klaaskala kuulub suuremasse kollektsiooni, mille on muuseumile annetanud Marius Cazan. Pärast 1989. aasta revolutsiooni, millega kukutati senine kommunistlik valitsus, kutsus vastloodud Rumeenia talumuuseum inimesi üles annetama näituste ja arhiivi tarbeks esemeid, mis aitaksid jäädvustada
Kuidas on ese seotud jäätmetega?
Tegemist on hariliku iluasjaga, mille tähtsuses ajaloosündmuste ja kõrgkultuuri taustal on muuseumid alles hiljaaegu kokkuleppele jõudnud. See pole masstoode, sest selle valmistamiseks oli vaja käsitöölise oskusi. Ühtlasi on see midagi enamat kui tarbeese, sest kajastab omaniku elustiili ja mitmesuguseid ühiskondlikke hoiakuid. Ühest küljest kuulus see riigivõimust eraldatud eraelusfääri, teisest küljest aga paratamatult seostus võimuga ja aitas seda legitimeerida. Sotsialismiajastul muutsid sellised iluasjad luksuse demokraatlikuks ja kättesaadavaks, pakkudes võimalust kujundada elupaigast kodu. Tänapäeval tajutakse neid tihti kitšina.
