Prilliraamid

Prillid on igapäevane tarbeese. Kuigi kommunistliku režiimi ajal valmistasid prilliraame masstoodanguna paljud ettevõtted, oli raamide valik piiratud ning prillid ise väga kallid. Katkimineku korral parandasid omanikud neid nagu oskasid, sageli teiste raamide osi kasutades. Nendegi prillide endine omanik Marius Gomoiu jutustas, kuidas ta oli neid korduvalt vanade raamiosadega parandanud.

Prillides pole midagi ebaharilikku. Need on tarbeesemed, mis kajastavad eelmise sajandi teise poole Euroopa stiile ja moesuundumusi. Muuseumieksponaadina on neil siiski mälestusväärtus. Need prilliraamid võisid anda kellelegi intellektuaali välimuse või vastupidi, olla oma anonüümsuses ja banaalsuses masside sümboliks.

Need prillid kuuluvad kogusse, mille annetas muuseumile sotsiaal- ja visuaalantropoloog Alyssa Grossman, mitme kommunismiaja mälestusesemeid käsitleva uurimuse autor, kes kogus muuseumi ajutise väljapaneku jaoks hulga ajastuomaseid argiesemeid. Töö käigus kuulis ta ka palju kaasaegsete mälestusi ning nende põhjal valmis dokumentaalfilm Memory Objects, Memory Dialogues (2011). Need prillid kuulusid 1947. aastal sündinud Marius Gomoiule, kes oli elukutselt elektriinsener. Dr Grossmann annetas kogutud esemed muuseumile lootuses, „et nad räägivad iseenda eest ja isekeskis“.

Prillid olid kommunismiajal hinnaline ese, sest raamid olid kallid ja neid oli raske hankida. Nendegi raamide katkiläinud osi on korduvalt vahetatud ja nii on nende välimus aja jooksul muutunud. Tänapäeval esineb sellist kättesaadavaga läbiajamise ja parandamise mentaliteeti palju harvem. Katkisi asju enamasti ei parandata, vaid vahetatakse uute vastu välja. Taolise argieseme museaaliväärtus on kahtlemata vaieldav, arvestades selle proosalist ja suhteliselt kõrvalist rolli, korduvat parandamist ning tänast halvustavat suhtumist toonasesse võimu ja ajastu tootekvaliteeti.