Kunstnik/autor Teadmata
Tootmine/loomine (Aeg)
20. sajand
Muuseumikogusse vastuvõtmine
Pärast 1950. aastat
Päritolukoht
Ozzano Taro, Collecchio, Parma, Emilia Romagna, Itaalia
Praegune asukoht
Ettore Guatelli muuseumi sihtasutus, Ozzanno Taro, Itaalia
Materjal/tehnika
Alumiiniumist pudelikorgid ja nöör
Mõõtmed
(Cm): 205x141
Tulmekood 106
Märksõnad Taaskasutamine Isevalmistatud/DIY Väärindamine
Autoriõigus @Fondazione Museo Ettore Guatelli
Staatus Eksponeeritud
Pildi autor Mauro Davoli
Loovus eeldab kannatlikkust ja kujutlusvõimet. Kõik võib alguse saada ühestainsast pudelikorgist.
Mida ese endast kujutab, kes on sellega seotud inimesed?
Kardin on välja pandud muuseumi sissepääsu juurde, täpselt sellesse kohta, kuhu Ettore Guatelli seda soovis. Sealt pääseb suursugust treppi mööda muuseumi ülemise korruse ruumidesse. Pudelikorkide kõlin, mis omal ajal andis teada klientide sisseastumisest poodi, annab nüüd märku kardinat kõrvale lükkavatest muuseumikülastajatest, kes saabuvad argiesemete võlu uudistama.
Milliste kohtadega on ese seotud, mil määral on see seotud Euroopaga / teiste riikidega?
Guatelli muuseumis välja pandud esemed pakuvad külastajatele ainulaadset võimalust heita pilk asjade mitmesugustele lugudele, mis kajastavad nii oma päritolupiirkonna talunike elu-olu kui ka üldse kõigi inimeste toimetusi, kes asjadega kokku puutusid, nende kuju ja funktsiooni muutsid ning nende kasulikkust lõputult pikendasid.
Miks ja kuidas jõudis ese muuseumikogusse?
1950. aastatel hakkas Ettore Guatelli üha sagedamini külastama Apenniinides asuvaid vanakraamikogujate ladusid ning pani samm-sammult aluse oma tulevasele muuseumile. Alates 1970. aastate keskpaigast suurenes tema esemete kogu märkimisväärselt, põimudes Itaalias 1970. ja 1980. aastatel populaarsust kogunud liikumisega, mille eesmärk oli taaselustada ja edendada rahvakultuuri. Selle tulemusena kasvas tema ettevõtmisest välja ainulaadne Itaalia 20. sajandi demograafia, etnoloogia ja antropoloogia muuseum.
Kuidas on ese seotud jäätmetega?
Muuseumis välja pandud esemed annavad tunnistust improviseeritud spontaansest disainist. Esemete ainulaadsus seisneb nende loojate ettenägelikkuses, kes keeldusid neid ära viskamast, sest nad olid vanad ja juba lõpuni teeninud. Spontaanne disain näitab inimese loovust esemetele uue funktsiooni leidmisel, nende kohandamisel ja parandamisel ning osutab maainimeste esemete ümbertegemise filosoofiale, mille aluseks on taaskasutusmajandus. Midagi ei visatud ära, sest kõike oli võimalik uuesti kasutada, lõpmatuseni parandada, teisiti kokku panna ja teisel otstarbel tarvitada.
