Kunstiteos: „Kaheksanurk“

Austria Koduloo- ja Rahvakunstimuuseum omandas selle teose 2022. aasta keskpaigas. Viini kunstnik Sabine Wiedenhofer mõtles teose välja ja valmistas selle 2021. aastal esemete (kirjad, küünlad, pehmed mänguasjad jms) jäänustest, mis asetati spontaanselt Viini 1. piirkonnas 2. novembril toimunud terrorirünnaku mälestuseks. Kunstnik ise viibis islamiäärmuslaste rünnaku ajal tänavatel, kus rünnak aset leidis, ja varjus koos oma perekonnaga terroristide tule eest ühes kohvikus. Järgmistel päevadel külastas ta mitu korda rünnaku sündmuskohta ja nägi, kuidas kasvab ohvrite mälestamiseks asetatud esemete arv. Ta tundis vajadust teha neist püsivad kunstiteosed.

2. novembril 2020 saginat täis Viini kesklinnas toimunud rünnakud, mis leidsid aset vahetult enne COVID-19 tõttu uute liikumispiirangute kehtestamist, oli suur šokk, mille tagajärgi on tunda tänaseni. See mõjutas Austria pealinna elanikke nii isiklikul kui ka emotsionaalsel tasandil, samuti mõjutas see ülejäänud Austria elanikke. Paljud teadsid või teavad inimesi, kes viibisid terrorirünnaku toimumiskohas. Ese ühendab endas rünnaku kogemuse, sellele vahetult järgnenud sündmused ning individuaalsed, kollektiivsed ja riigi kui terviku mälestused toimunust, samuti kasutatud toimetulekumehhanismid, ning teiste Euroopas ja kaugemal asuvate kohtade kogemused ja mälestused, kus on viimastel aastatel toimunud islamistlikke terrorirünnakuid.

Need esemed ei ole Austria Koduloo- ja Rahvakunstimuuseumi jaoks tavapärased. Kunstiteosed kinkisid muuseumile kunstnik ja galerii, kus tema teoseid eksponeeritakse. Austria Koduloo- ja Rahvakunstimuuseumi kollektsioonid sisaldavad peamiselt igapäevakultuuri ja/või rahvakunstiga seotud esemeid ning kollektsioonides on ainult mõned moodsad kunstiteosed. Kuna rünnak on Viini ja Austria kui terviku kultuurilises ja kollektiivses mälus väga olulisel kohal, otsustas Austria Koduloo- ja Rahvakunstimuuseum need esemed kollektsioonidesse lisada ja säilitada neid Viinis, et neid edasi uurida.

Viinis aset leidnud terrorirünnak ja spontaansed mälestustegevused, näiteks rünnakute toimumiskoha külastamine ning sinna kirjade, küünalde, pehmete mänguasjade ja muude sarnaste esemete viimine, on jätnud oma jälje. Nende mälestusesemete hävitamist oleks tajunud rüvetamise ja lugupidamatuse ülesnäitamisena mitte ainult kunstnik, vaid ka kohaliku omavalitsuse jäätmekäitluse osakond. Tekkis küsimus, kuidas käia ringi eriliste mälestusesemetega, mille jaoks ei leidunud avalikus ruumis (püsivat) kohta, mille jaoks ei olnud võimalik sellist kohta luua ja mis tuli seega kõrvaldada. Kuigi asjaomane munitsipaalteenistus eemaldas alguses esemed ja käsitas neid jäätmetena, tegi see teenistus hiljem esemetega tegelemiseks kunstnikuga logistikaalast koostööd. Esemete üleandmine Austria Koduloo- ja Rahvakunstimuuseumile on loonud institutsioonilise ja muuseumitöö alase raamistiku sellisel viisil mälestamise puhuks ning rünnakuga toimetulemise protsessi ja sellega leppimise jaoks.